| Foto: Morguefile |
Üks minu kirjalik küsimus oli saadetud õiguskantslerile just seoses nende küsimustega. Seadus (§ 148 lg 1) näeb ette nende vastamiseks 10 tööpäeva selle edastamisest. Erinevalt valitsusest on suutnud õiguskantsler mind positiivselt üllatada ning erinevalt valitsusest vastas tema minu küsimustele konkreetselt.
Tollal olime olukorra ees, kus Riigikogu liikmed olid esitanud 49 kirjaliku küsimust ja neist 29 vastamise tähtaeg oli aga ületatud. Ületati kuni 6 päeva võrra.
- 1 päev - 13 vastust;
- 2 päeva - 4 vastust;
- 3 päeva - 8 vastust;
- 5 päeva - 2 vastust;
- 6 päeva - 2 vastust.
Vastusteks olen lugenud mõistagi puuduolevad vastused. Seoses sellega pöördusin õiguskantsleri poole, kes erinevalt valitsusliikmetest, vastas korralikult ning vastavuses seadusega. Õiguskantsleri vastused on esitud kursiivkirjas.
- Kas olete eelpool nimetatud olukorrast teadlik?
Ei ole. - Kuidas on Teie arvates ministrite tegevus kirjalikele küsimustele vastamisel kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega?
Seaduses sätestatud vastamise tähtaja ületamise korral on ministri või muu vastamiseks kohustatud ametikandja tegevus seadusega vastuolus. - Kas olete uurinud, miks ministrid ei täida seadust ning järjest enam ületavad seadusega ette nähtud tähtaegu kirjalikele küsimustele vastamisel?
Ei ole uurinud. - Milliseid sanktsioone näeb seadus ette Vabariigi Valitsuse liikme seadusi mitte järgivale tegevusele?
Piirdudes vastamisel ministri vastutusega üksnes eelkirjeldatud tähtaja ületamisel, siis märgin, et seadus ei näe selliseks puhuks ette konkreetset sanktsiooni. Riigikogul on võimalik tähtaega eirava Vabariigi Valitsuse liikme suhtes rakendada parlamentaarse kontrolli abinõusid (kirjalik küsimus, arupärimimine, suuline küsimus infotunnis, umbusaldamine)
Vastusest järeldub, et ainus, mida mina riigikogu liikmena teha saan on esitada kirjalik küsimus, arupärimine, suuline küsimus infotunnis või algatada umbusaldus. Võtame ükshaaval läbi need võimalused.
- Umbusaldamine. Kuivõrd valitsuse liikme umbusaldamine eeldab Riigikogu enamuse nõusolekut ning just selle enamuse toel on valitsusele usaldus antud, siis ei ole kahjuks nende ministrite umbusaldamine aga kunagi võimalik. Alles jääb muidugi võimalus loota kolleegide südametunnistusele, kuid kahjuks ei ole praktika näidanud, et mõni rahvasaadik koalitsioonierakondadest suudaks mõelda korrektsusele ja probleemile, vaid eelkõige muretsetakse kõrgete kohtade pärast valimisnimekirjas.
- Kirjalik küsimus. Kirjalik küsimus on muidugi hea meede, kuid kui nendele ei vastata, siis ei ole selle esitamisest suurt kasu.
- Arupärimine. Arupärimistest on meil juba siin blogis juttu olnud. Nendele vastatakse demagoogiliselt ning vastused esitatakse tihtipeale eitava alatooniga. Heaks näiteks kõlbab Ene Ergma, kes olles selgesõnaliselt öelnud "Idioodid!" enda kolleegide kohta sõnas hiljem: "Ma vabandan, kui ma niimoodi ütlesin! Järgmine muudatusettepanek…". Pange tähele, et ta ei tunnistanud tegu üles, vaid seadis selle teo toimumise kahtluse alla.
- Suuline küsimus infotunnis. Võiksin öelda, et loe eelmist punkti. Ega see midagi sisulisemat vastuseks ei too.
Kahjuks tuleb teha järeldus, et Riigikogu liige, kes ei ole koalitsioonisaadik ei saagi eksivat ministrit mingil määral manitseda, kui viimane seaduse täitmisest kõrvale hoidub. Samalajal on Eesti õigussüsteem üles ehitatud sellisel viisil, et lihtsamagi eksimuse tegija on koheselt kriminaal. Kus on õiglus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar