Ministrid ei pea kombekaks arupärimistele vastamist

Riigikogu hoone Toompeal. Foto: Brücke Osteuropa 

Minu mandaat Riigikogus on hakkanud otsa lõppema ning olen otsustanud vaadata tagasi tehtud tööle ning kuivõrd kõik see ei mahuks ühte postitusse, siis kirjutan enda tegemistest veel mõni teinegi kord, kuid täna keskendun arupärimistele. Kokku olen esitanud 183 arupärimist, millest enamus on esitatud ministritele, kuid olen suunanud neid ka õiguskantslerile ning riigikontrolörile. Kurb öelda, aga vahetevahel ei saa ma ise ka aru, miks ma üldse võtan vaevaks arupärimisi esitada, sest konkreetseid vastuseid konkreetsetele küsimustele saada on tõesti väga keeruline. Tihtipeale ei aita ka täiendavad küsimused.

Paljudele meist on teada harvad juhtumid, mida on kajastanud ka meedia, kuid tõsiasi on see, et vastamine ei tähenda vastuse andmist. Kui minule esitatakse küsimus "Kuidas sul läheb?" siis võin ma öelda alati konkreetselt "töiselt!" või siis demagoogitseda.

Kirjutasin teile siia valmis lühikese võimaliku vastuse, mille sarnaseid annavad meile, arupärijatele, pidevalt praeguse valitsuse ministrid. Küsimus on jäänud samaks.

"Ma näen seda küsimust kahte pidi. Kindlasti me võime rääkida üldistest küsimustest nagu enesetunne ning muu käekäik. Võime vaadata asja valdkonniti ning sisse tuua näiteks majandusliku aspekti, kuid ma ei leia, et sellel on antud hetkel mõte, sest see küsimus on väga hea. See küsimus on lausa nii hea, et ma annan sellele konkreetse ja sama hea vastuse.

Minu elus on olnud häid ja väga häid aegu, sest ma näen ennast optimistina ning usun siiralt, et alati võiks minna halvemini. Minu andmetel läheb minust halvemini väga suurel protsendil elanikkonnast, sest ma olen minister, kuid mõned on hoopis töötud. Ma usun, et demagoogiasse laskuda ei ole mõtet ja esitada nii sisutühjasid küsimusi, vaid tuleks asuda otse asja juurde ning konkreetselt välja tuua, see, mida austatud küsija teada soovib!"

Kas see vastab minu enda esitatud küsimusele? Minu meelest mitte! Kahjuks kuuleme sarnaseid vastuseid vägagi tihti ning suhteliselt ebameeldiv on seda taluda, kui sa otsid konkreetset vastust küsimusele.  Meie küsimuste taga ei ole see, et me lihtsalt tahame neid esitada võid eelkõige soov teadvustada endale hetkeolukorda ning anda enda panus selle parandamisesse. Arupärimise funktsioon ei ole valitsusliikme korralekutsumine vaid teabe saamine, sest seadusandlikuks võimuks on just Riigikogu.

Seadusloomega ei ole võimalik tegeleda omamata andmeid ning objektiivset arusaama olukorrast, kuid tundub, et valitsus on meelega jätnud meid teadmatusse ning seeläbi ära lõiganud meie võimalused esitada reaalselt midagi parandavaid eelnõusid.


Mina nimetan seda opositsiooni lämmatamiseks ning euroopalikes riikides on see taunitav. Otsused peavad sündima dialoogis ning üksteisega arvestades, kuid seda ei soosi näiteks Hanno Pevkur, kes on halvasti öelnud mitmele minu ametikaaslasele, kuid ka meie peaminister Andrus Ansip ning justiitsminister Rein Lang.

Jah, teiste solvamine ja nendega mitte arvestamine on olnud Riigikogus eelkõige Reformierakonna asi, kuid vahetevahel on üritanud seda tekki tõmmata enda poole ka Riigikogu esiisik Ene Ergma, kes nimetas enda koalitsioonikaaslasi möödunud aasta lõpul idiootideks otse istungisaalis.